KÄISIME EKSOOTILISTE LEMMIKLOOMADE TUNNIS

I - II klassi laste Loodusringi 23 liiget käisid neljapäeval, 20. oktoobril TÜ Loodusmuuseumis Eksootiliste lemmikloomade tunnis.  See oli meie ringi esimene väljasõit. Kõik olid rõõmsalt elevil ja põnevil. Kõigepealt, kui kohale saime, sõidutati meid liftiga III korrusele. Kahes jaos, sest kõik korraga ei mahtunud lifti ära. 3. korrusel lifti ukse läheduses ootas meid meie õpetaja, kes viis lapsed kõigepealt õppeklassi. Rääkis meile eksootilistest lemmikloomadest, näitas slaide ning lapsed said küsida, kui midagi selgusetuks jäi või huvitama hakkas. Ja küsijaid jagus! Meile tutvustati erinevaid madusid, gekosid, leeguane, kilpkonni, suuri karvaseid ämblikke, Saime teada, miks on gekol selline vahva paks ja teravaotsaline saba, mida söövad maod, kui vanaks elab praegu muuseumis elav noor, kuid juba üsna suur kilpkonn. jne.jne. Lapsed olid väga tublid. Mis sellest, et terve koolipäev juba selja taga, kuulati hoolega ning mõeldi kaasa.
Jutt räägitud, slaidid vaadatud, võis minna loomi uudistama. Lapsed said esialgu madu silitada ja seejärel võisid soovijad ka looma sülle võtta. Oi, kui hellasti hoiti nunnut pallimadu - püüton, kes ennast nii vahvasti pallina kokku kerib.

 Nägime tarantlit - oli teine end nii kenasti oma terrariumi seinale peitnud, et esialgu teda näha polnudki. Veel nägime roninastikut, sisiprussakaid, keda katsuda ei saanud, sest prusskas oli väga vilgas ning püüdis igal võimalusel jalga lasta. See-eest kuulsime teda sisisemas - tegu oli ju ikkagi sisprussakaga. Gekot saime imetleda terrariumis. Ja palju erinevaid akvaariumikalu vilkalt toimetamas. Veel toodi lastele seltsiks vahva suur kilpkonn, kes oli üsna nooruke ja pidi kasvama päris suureks ja elama 100 aasta vanuseks. Lapsed said loomi pildistada. Kusjuures küsisid enne viisakalt - kas tohib? Teadsid, et loomi välguga pildistada ei tohi ja keegi ei rikkunud ka seda reeglit.

 Pärast saime veel vabalt eksponaatide vahel ringi liikuda. Oleks veel tahtnud olla, kuid 90 minutit oli nii kiiresti läbi saanud. Mis muud, kui taas liftisõit alla korrusele. Garderoobis riided selga ning veidi aega ka Vanemuise parki imetleda. Isegi tiigi ääres käisime. Ning siiis juba tuli meie buss.
Oli vahva reis. Novembris läheme kalu uurima. Ikka sinnasamma TÜ Loodusmuuseumi.

Suured tänusõnad kuuluvad Kadri - Anni emale Kristiina Jänesele, kes meiega lahkesti kaasa tuli, meid toetas, jälgis, et kõik ikka kenasti koos püsiksid ja tegi lastest nii vahvaid pilte. SUUR AITÄH!

Fotod: Kristiina Jänes.

Esimene ringitund

 
Meie esimeses ringitunnis saime kõigepelt tuttavaks. 
Seejärel rääkisime lemmikloomadest. Et kes ikkagi on lemmikloomad. Kas putukad võivad ka lemmikloomadeks olla? Missuguseid putukaid peetakse lemmikloomadena? Kas prussakaid peetakse? Aga ämblikke? Missuguseid ämblikke? Kas maod võivad ka lemmikloomadeks olla? Missugused soojamaaloomad võivad veel lemmikloomadeks olla? Kes on eksootiline lemmikloom?
Jõudsime järeldusele, et need kõik võivad olla lemmikloomadeks. Ainult, et me peame teadma, mida nad eluks vajavad, et olla terved ja õnnelikud. Ja et eksootiline lemmikloom on selline loom, kes meie kliimas looduses ei ela, on võõramaa loom. Nt. pesukaru, tarantel, geko jne.

Selleks et seda kõike teada saada, lähemegi  20.oktoobril 

TÜ Loodusmuuseumi õppekäigule. 

Teemaks "Eksootilised lemmikloomad"

Seejärel arutlesime putukate teemal. Et kus nemad elavad. Selge see, et kärbes lendab toas ringi ja sääsk elab küll väljas, kuid tuleb aknast tuppa ka. Aga kas vees ka putukaid elab? Ja kuidas need vee peal liikuda saavad ja ära ei upu?  Mitu jalga on veeputukal? Selge see, et kuus jalga! Ja kuidas ta vee peal saab püsida? Tal on laiad "sussid" jalas, millega saab vee peal püsida. Selleks, et ikka asjas kindel olla, meisterdasimegi endale veeputukad ja katsetasime järgi, kas ikka püsib vee peal või mitte.  Püsis küll ja liugles ka. Kahjuks oli meie putuka materjal üsna õhuke ja sellepärast vettis nii mõnigi putukas läbi ja ei suutnud enam vee peal püsida. Päris putukamaailmas aga ei ole putukas paberist ega vetti ka läbi ning suudab vägagi hästi veepeal hakkama saada. 
Ja päris tunni lõpus, kui osa lapsi olid juba ära läinud, vaatasime veel multifilme ühest kõigile tuttavast lemmikloomast.

TINDIKUD - TINDISEENED

Eilse tunni alguses vaatasime, mis on õpetaja laual kollases karbis. Nagu selgus, olid seal seened. Sellised valged. Üks suurem ja kübar altpoolt mustaks läinud, teine väiksem ja lumivalge. Seentel olid soomused "seljas" nagu kaladel. Imelikud seened.

Nagu selgus, olid need SOOMUS-TINDIKUD. Ja noorena - päris valgena, väga head söögiseened. Meid aga huvitas, miks on nendel selline imelik nimi. Soomus - hea küll, on tõesti soomused "seljas", aga tindik? 
Leppisime kokku, et lapsed tulevad reedel ise vahepeal vaatama, mis seentest saanud on.  Kuna lapsi ei tulnud, siis käis õpetaja ise laste juures klassist klassi ja näitas tulemust. Selgus, et seened olid üleni mustaks muutunud, krimpsu ja kokku läinud ning nende alla oli kogunenud parajalt suur must vedelikuloik. Nagu must tint. Kui vedeliku sisse pintsel kasta, siis sai sellega kirjutada, joonistada, värvida. 
Vaat sellepärast ongi sel seenel taoline huvitav nimi - TINDIK.